Unustatud mees
Quelle: Spotify
Saabub öö, linn ärkab ellu,
ei koju jääda saa.
Astun välja, pean Su leidma,
nii ekslengi taas.
Ma võõraid oma teel ei märka,
siht kindel silme ees.
Ma kõnnin kiirel sammul,
lootuses leida kord veel
see tunne mis kõik kergeks muudab
kasvõi üheks ööks.
Võta mul käest ja muud ei vajagi me.
Kuid su silmades ju näen,
et enne hommikut veel
olen unustatud mees.
Sosistad mul vaikselt kõrva:
vii mind ära siit.
Ma mõtlematult noogutan
ja kõik juhtubki nii.
Vaatan sind kui esmakordselt,
me ümber peatub aeg.
Võta mul käest ja muud ei vajagi me.
Kuid su silmades ju näen,
et enne hommikut veel
kõik kordub taas.
Ma mõttes hoiatan end,
olen ohtlikul teel,
võib katkeda lend ja murduda meel,
sest et tean, et enne hommikut veel
olen unustatud mees.
Võta mul käest ja muud ei vajagi me.
Kuid su silmades ju näen,
et enne hommikut veel
kõik kordub taas.
Ma mõttes hoiatan end,
olen ohtlikul teel,
võib katkeda lend ja murduda meel,
sest et tean, et enne hommikut veel
olen unustatud mees.
Zeige deinen Freunden, dass dir Unustatud mees von Karl-Erik Taukar gefällt:
Kommentare